Viimased blogi sissekanded

Kanal : Toidutegu

 

17.10.2018

Kookose-šokolaadi võlukook

Kas ma olen teile juba rääkinud, millist suurepärast spordiala ma harrastan? Täna vist veel mitte. Igatahes ei ole ma suutnud leppida mõttega rattahooaja peatse lõppemise paratamatusest, niisiis üritan veel võtta, mis võtta annab. #19:20 17.10.2018 kanalilt Toidutegu

12.09.2018

Kas sa oled mu tuul?

Kui ka mina kaotan vahel lootuse, kes on siis minu jaoks tuul, mis puhub leegi uuesti põlema? Ühel neist viimastest soojadest hilissuve öödest tulin saunast ning tiigiservas kasvav nulg puudutas mu õlga oma pehmete lõhnavate sõrmedega, kui möödusin. #18:11 12.09.2018 kanalilt Toidutegu

19.08.2018

Ĺ nitsel ja nuudlid ehk ĂĽht-teist toredat, mis ses maailmas leida on

Valged klaarid. Sel hilissuve viimasel hämarduval õhtul, kui lähed aeda ja võtad märja rohu sest viimase valge klaari. Ja ritsikad saevad laulu ja taevas on kuupoolik ja seda suve ei tule enam. Kui miski maitseb nagu saudade, siis on need just valged klaarid. Tšello. #19:19 19.08.2018 kanalilt Toidutegu

27.07.2018

Punaste sõstarde ja kamašokolaadiga kohupiimakook

Molutasin pool päeva maha. Mitte päris südametunnistuse piinadeta. Aga peaaegu. Hea küll, raamatut lugesin ja viimase moosi keetsin valmis. Olen nüüd nii palju moosi teinud, et kui midagi muud ka süüa pole, siis moosi toel peaks ületalve elama vabalt. #20:38 27.07.2018 kanalilt Toidutegu

27.06.2018

Vabadus iseeneses ehk miks ma armastan maanteerattasõitu

FrĂ©dĂ©ric Gros ĂĽtleb raamatus “Kõndimise filosoofia”, et kõndimine pole sport. Samamoodi väidan mina, et maanteerattasõit pole sport. #19:29 27.06.2018 kanalilt Toidutegu

27.05.2018

Kümme aastat sai täis. Kohupiima-mustikamoosikook.

Alati. Ikka mina. Kogu oma elu. Juba siis, kui ma lastemuusikakooli astusin… Lohistan läbi elu kaasas selle uskumuse taaka, et maksimum on tegelikult ainult miinimum ja et mitte iialgi ei ole piisav. #18:52 27.05.2018 kanalilt Toidutegu

17.04.2018

Suured tunded suurel laval – “Luisa Miller”

Seda ei juhtu enam väga tihti, et õnnestub vaadata mõnd ooperit,  mida ma juba ei ole mitu korda näinud. #15:51 17.04.2018 kanalilt Toidutegu

08.04.2018

Kirjutamata sõnade kodu. Kaerajahuga mustika-martsipanikeeks.

Kuhu nad lähevad? Kõik ütlemata ja kirjutamata sõnad. Olematuks nad igatahes ei lahustu, ei. Esimene tõeline kevadine sadu. Jooksen vihmas. Vastu sõitva jalgratturiga vahetame vandeseltsliku tervituse. Võib-olla ta jäi lihtsalt juhuslikult vihma kätte. #19:31 08.04.2018 kanalilt Toidutegu

24.03.2018

ROH’ “Carmen” – gorillakostüüm, roosad sokid ja lõputu trepp

Ükskord pidi see muidugi juhtuma. Snoob võin ma olla küll, aga päris ooperisnoobiks ei ole end siiamaani pidanud. Tundub, et ma ikkagi olen seda ning lisaks kannatan ka kujutlusvõime puudumise all. #18:29 24.03.2018 kanalilt Toidutegu

18.03.2018

Sõnade leidmisest. Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega.

Kevad tuleb. Kunagi ikka. Tuulest on tunda. Hommikust õhtuni kannan sõelaga vett. Õhtuti sõelun sõnu, kuigi kulda on sealt harva leida, peamiselt väärtusetud aganad ning õigel ajal ja õiges kohas rääkimata jäetu, silma alt ära pandu, olematuks tunnistada püütu. Õigeid sõnu ei tule. #20:06 18.03.2018 kanalilt Toidutegu

23.02.2018

Kolm värvi. Merevaigukook rukkikama ja pohladega

Sinine läbipaistev valgus aprillikuus, helisev ja annab sooja vaid siis, kui see enese sees juba hõõgub. Päikeseloojangusinine varasügis, kui õhk,valgus, taevas, tuul ja mõtted on kõik seda karva. #20:11 23.02.2018 kanalilt Toidutegu

30.01.2018

Ooperijuttu “Tosca” ainetel. Norra pruuni juustu kook mustade sõstardega.

Kaotasin usu inimkonda. Ei saa ka öelda, et see juhtus kogemata netikommentaare lugedes, see oli ikka täiesti vabatahtlik masohhism. Igal juhul ületas see isegi tavapärase taseme, nii et jõudsin järeldusele, et lootust eriti pole. #20:24 30.01.2018 kanalilt Toidutegu

31.12.2017

Ajast ja aastast

Kõigepealt meeleolu loomiseks: Lund langeb ja äärelinnamajade pimedate akende taga magavad võõrad elud. #09:52 31.12.2017 kanalilt Toidutegu

22.11.2017

Armastusest, sõnadest ja varjunditest. Kõrvitsa-pähklikringel.

Kirjaniku ja orjapidaja jaoks on inimene materjal. (Jüri Kolk) Novembriöö tuul kohiseb latvades. Õunapuulehed keelduvad okstelt lahkumast. See november on teistsugune. Kirjutan nüüd iga päev. Kirjutades äratan argipäeva ellu. #20:17 22.11.2017 kanalilt Toidutegu

 

Kajastused